Otse põhisisu juurde

26.05 Koolikiusamine ja mina

Kui ma ütlen, et ma olen koolikiusamise ohver olnud 9 aastat oma elust, siis ma ei oota, et kellelgi oleks minust kahju, vaid ma tahan, et keegi saaks minu loost õppida.  Terve oma põhikooli kannatasin ma nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla all hoolimata sellest, et minu kool oli kiusamisvaba kool. Kas siinkohal loevad tiitlid või tõde? Mul on hea meel, et pärast neid aastaid on mul õnnestunud leida kool, mis tõesti on kiusamisvaba. 


                                                                           Foto: Karoli Luige



Siiamaani jälitavad mind need kummitused, kui tänaval endine klassikaaslane pöörab pea mind nähes või kui kuskil peol tutvustab endine klassivend mind sõnadega "See on Natali. Kõik kiusasid teda põhikoolis, aga keegi ei tea miks". Mõeldes sellele ajale tagasi ei tule mul esmalt meelde mitte inimesed, kes mind otseselt kiusasid, vaid õpetajad, kes vaatasid pealt, aga ei teinud mitte midagi. Sellel ajal ei teadnud mina ja mu ema, et koolis on selline inimene nagu sotsiaalpedagoog ning ka klassijuhataja, kellele mu ema kiusamisest pidevalt teada andis, ei maininud kordagi, et saame sotsiaalpedagoogi poole pöörduda. 

Neid olukordi võiks lugemagi jääda, kus mõni õpetaja nägi, et mind kiusatakse, aga ta ei teinud midagi. Näiteks meenub mulle esmalt kord, kui mu klassivennad peitsid mu jalanõud ära ning lukustasid mind koridori. Kui ma uksetaga koputasin ja nutsin, siis tuli teisest klassist välja õpetaja, kes pahadas minuga, et ma ei lärmaks. Kui ma olukorrast rääkisin käskis ta lihtsalt poistel uks lahti teha ning jalutas minema. Teine juhtum on selline, et mu klassikaaslased peksid mind suurte hüppepallidega ning kui mu ema klassijuhatajale kirjutas, siis saime vastuse, et klassikaaslased lihtsalt tahtsid mängida ja mina ei saanud sellest aru. Ma leidsin vana kirja, mille klassijuhatajale saatsime ning jällegi oli see lõppude lõpuks tulemusteta.







Samas peaksid koolid vaatama üle, et milliseid meetoteid kasutatakse kiusamise lahendamiseks. Pärast algklasse lõppes minu jaoks füüsiline vägivald, aga kiusamine kestis kuni viimase koolipäevani. Üheksandas klassis, kui noorema klassi õpilased hakkasid mind sotsiaalmeedias terroriseerima ja ma sellest sotsiaalpedagoogile rääkisin, siis oli tema lahendus see, et meid kõiki kutsutakse ühte ruumi ning kuuendikud peavad minu ees vabandama. See oli ebamugav nii neile kui ka mulle ning kui aus olla, siis milliseid probleeme see tegelikult lahendas? Ilmselt sai sotsiaalpedagoog mingi rahulduse sellest, et vähemalt ta tegi midagi ning sealt edasi ei olnud see enam tema probleem. 

Kaheksandas klassis otsustasid minu klassiõed levitada mingi tüdruku pesus pilti ja ütlesid teistele, et see olen mina. Seda pilti jagati koos juttudega ringi ja keegi isegi ei kahelnud, et äkki see ei ole mina, kuigi pildil nägu ei olnud. Ma kirjutasin ühele oma õpetajale, et paluda tema abi ning tema ei vastanud sellele kirjale absoluutselt. Kõik mida mina oskasin arvata oli see, et see on minu enda süü, et selline lugu üldse juhtus. Tegelikult ei olnud ma ju selle pildiga seotud.

Mida vähem lapsi kardaks olla kiusatuga sõber, seda vähem tehtaks talle halba, sest ta ei oleks selles olukorras enam üksinda. Minu üks siiani parimaid sõpru kartis algklassides olla minu sõber, sest siis oleks temaga ka niimoodi käitutud ning minu ema pidi tegema tema emaga kokkuleppeid, et vähemalt pärast kooli käime me koos mängimas. Ehk mugav on eitada probleemi ja minna enda eluga edasi, aga kui tehtaks rohkem lärmi probleemide üle, siis oleks ka vähem kiusamist. Ning alati tuleks tegeleda nii kiusatu kui ka kiusaja vaimse tervisega, sest üksi terve laps ei tee teisele halba niisama.

Ma jõudsin ka mõned aastad lisaks ise kiusatu olemisele ka kiusaja olla ning seega ma tean väga hästi mida selliste lastega koolis tehakse. Lõpuks tekkis juba mingi vahelejäämise hasart ja siis õpetajatega mängimisesest lõbu. Hoolimata kõigest sellest on mul meeletult kahju, et miski selline kunagi üldse juhtus ning, et keegi on minu pärast pidanud minema koju ja ennast halvasti tundma. Minu tegusid ei õigusta mitte miski ja see häbi, mis mul on, on minu karistus. Kui ma saaksin midagi enda nooremale minale öelda, siis see oleks, et mitte kunagi ära tee kellestki meemi, kui sa ei ole valmis seda ise sellele samale inimesele ka näitama. 

Kogu selle loo juures on ka inimesi, kellele ma olen meeletult tänulik. Need on kõik need õpetajad, kes tahavad, et nende õpilased oleksid õnnelikud ja kõik need koolikaaslased, kes ei kartnud, et ka neid hakatakse kiusama, kui nad minuga siiski suhtlevad. Viimaste aastate jooksul on mul vedanud kolme kohutavalt imelise klassijuhatajaga ning ma loodan, et ühel päeval teen ma nad uhkeks sellega, et olen olnud nende õpilane. Ja muidugi aitäh emme.















Kommentaarid

  1. Tuleb meelde üks juht kus oled ka ise kiusaja rollis olnud ja ühele neiule sõnadega väga haiget teinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Puudutasin ka seda teemat oma postituses ja kahetsen oma käitumist.

      Kustuta
  2. Olen 31-aastane, aga põhikooli kiusamisest on siiamaani meeletud enesehinnangu probleemid, mis segavad igapäevaelu. Päris räme kiusamine oli. Kahjuks ei ole siiamaani andestanud.

    VastaKustuta
  3. Nii tore, et sa sellest räägid! Kiusamisvaba kooli meie ajal polnud, aga arvan, et ka nendes koolides, kus mina oma elus olen käinud, poleks sellest ka mingit abi olnud. Aitab see ainult siis, kui ÕPETAJAD ja LAPSEVANEMAD on nõus panustama. Mina olen arvamusel, et kiusajaks saadaksegi, kui ollakse olnud kiusatav, seega on su jutt absoluutselt loogiline ;) Päikest sulle!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

12.07 8000 sõna

07.08 Ulila suveaed

Üleeile käisin rattaga Ulila suveaias ja kuna Karoli elab Ulilas, siis ta otsustas käigu pealt kaasa tulla. Alguses, ma mõtlesin, et sõidan Ulilasse jube tore onju, aga kui ma sõitsin, siis ma sain aru, mida ma teen. See tee oli umbes 13-14 km pikk, aga kui sa täpselt ei tea, kuhu sa sõidad, siis see on jube pikk ja lõputu teekond, aga kui kohale jõuad, siis mõtled et ei olnud ju pikk tee, et miks ma juba varem Uilasse sõitnud pole. Omal ajal ülipopulaarne Ulila suveaed on umbrohtu kasvanud ja maha jäetud. 1970ndate aastate keskpaigas oli suveaed kontsertide ajal rahvast tulvil, inimesed tulid kohale ümbruskonnast, Tartust ja kaugemaltki.  Sulev Nigul hakkas suveaeda looma kaks päeva enne 1961. aasta jaanipäeva. Siin kasvas 149 puuliiki ning oli 200 roosiga rosaarium. Olid bassein ja purskkaev. Pargist leiad ka mälestuskivi.  Muideks, kui te mängite Geopeitust, siis seal on üks punkt ja tänu sellele, saingi mina teada, mis koht on Ulila suveaed. Ma pika