Natali kaameraga

Natali vaatas eile instagrammis Serbia pilti ja mõistis, et ta pole juba kaks nädalat midagi blogisse postitanud. Seega võttis ta arvuti kätte, avas oma google konto ja hakkas raamatut kirjutama. Kui Natali paar tundi hiljem ikka raamatut kirjutas, sattus ta Drives oma uue postituse pildi peale ja sai aru, et ta unustas enne postitusega alustamast. Ta kirjutas ära eelmise lõigu ja pani ühe pildi ilma kommentaarideta. Ta oli lihtsalt liiga väsinud kirjutamisest, aga täna oma lemmik playlisti kuulates hakkasid tal mõtted lendama ja ta otsustas teha ära ka oma uue blogi postituse. Maailma kõige väiksemas linnas koos Siimu ja Mihkliga oli meil kaasas ka üks printsess. Horvaatia, Hum Enne Horvaatiat põikasid nad neljakesi läbi ka näiteks Serbiast ning nende reisi üks põhi laule oli  "Ovo je Balkan" . Sattusime täiesti juhuslikult ja tasuta ühele väga populaarsele muusikafestivalile "Exit", mille nimi mulle väga meeldis ja puhtalt sellepärast panen selle...

Kõik kes jälgivad mind facebookis ja instagrammis  juba teavad, et käisin suvel tripil, mille lõppsihtpunkt oli Horvaatia. Kuid sellel teel läbisime me mitmeid mitmeid põnevaid riike veel nagu näiteks  Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Ungari, Slovakkia ja veel mitmed riigid. Ma õppisin meeletult erinevate riikide ajaloost ja ma arvan, et minu geograafilised teadmised on ka ikka natukene suurenenud. Mingit riikide järgi järjekorda pole ma küll loonud, aga üritan ikka ära mainida koha, et saakside selle ka enda You must see before you die listi lisada. Sadamakai seriaalist "Troonide mäng", millel pidime ka enda romantilise lavastuse korraldama: Kaugustesse vaatav meremees, kes on uppunud unistustesse oma südamedaamist ja ei märka, kuidas tema südamedaam isiklikult läheneb. Kuna mees ei märka ka otse seljataga seisvat tütarlast, peab daam mehe tähelepanu puudutusega köitma. Ning daami märgates on mees meeldivalt üllatunud, isegi rõõmus. Mees kingib tütarla...

Kui Kati veel Norras oli, siis ma ütlesin talle, et mina tahan maale minna. Kati vastas mulle lihtsalt: "Ei." Ma olin üpris šokis, et ta isegi ei mõtle selle peale, aga paari päeva pärast kirjutas Kati mulle uuesti ja nõustus maale sõitma. Niimoodi olimegi paari nädala pärast Katiga autos, mille uksed ei tahtnud puldist avaneda, maale sõitmas. Ilusad ilmad olid sel suvel juba lõpukorral ning päikse lootust me ei näinud. Ujukad panin ma küll kotti, et kui tekib võimalus, aga see näis olevat vaid tühine lootus. Kuid järgmisel päeval Lätis jäätist süües ja külma kannatades ütlesin ma Katile jälle, et mina tahan. Ning seekord tahtsin ma ujuda. Suva see tuul, suva see, et on vaid veidi üle kümne kraadi sooja. Ning sõit Lätist kohta, kuhu me enamvähem suunda oskasime aimata võis alata. Keerasime paarist valest kohast ära, aga me jõudsime kohale. Mõnulesime hea mitu tundi täies kaksinduses. Ja kuna ma olen pisut hull ja segane, siis hüppasin ma ka vette, mis ei ol...

Ma olen otsustanud muuta oma postituste kontseptsiooni ehk tavapärane sissejuhatus -> pildid -> väljajuhatus on vähemalt katsetamise ajaks kõrvale jäetud.  Ja nagu muutub ka teksti ülesehitus muutub ka vaade ja blogi stiil, ning kõik tagasiside uue stiili kohta on oodatud. ;) Kuna üks minu kahest õest on juba nädal aega surkinud, et kuna ma uue postituse teen, siis võtsin ennast kokku ja läksin õue, et jälle ette võtta minu koer, kes kahjuks ei otsustanud põõsast välja tulla. Seejärel otsustasin lahkuda oma aiast, aga aia ääres märkasin midagi eriskummalist. Minu õe kass lähenes mulle ja ei jooksnud minema, kui märkas, et ma nägin teda. Ning kuna Kätsil oli vist ikka väga kummaline tuju siis ta hakkas mulle veel lähemlegi tulema ja ennast iga nurga alt näitama. Ja mis kõige hullem. Ta hakkas väga demonstratiivselt putukaid jahtima ja minu juures kõndima. Jäädes igas kohas natuke pidama, et mina ikka pildi saaksin ära tehtud. Kuid ükski rõõm ei kesta kunag...

Appi! Teate, millal viimane postitus oli? Täpselt KAKS KUUD tagasi. Kas ma olin tõesti nii laisk, et ma ei liigutanud kaks kuud lillegi? Tegelikult ei olnud. Ma olen teinud päris palju tööd nii kaameraga, kui suuga ehk siis olen pildistanud/filminud, kuid teinud ka paar töötuba, kus ma olen rääkinud fotograafiast . Kuid mis ma tühjast ikka räägin. Ma parem näitan ka teile midagi. Ehk siis tegime Katiga Ruti ja Siimu pulma aastapäeval nii nipet-näpet pilte. Mis meenutasid mulle pisut veebilehekülge "Tumblr", kus on enamus pildid sellised, millest on väga aru saada, et pildid on lavastatud, kuid peaksid paistma juhuslikud. Nii, et Lego! (Lego=Let's go=Lähme[Edasi]) Ja muud mul vist väga polegi lisada. Suvel lähen ma jälle palju reisile nii, et näete kindlasti palju erinevaid pilte ja kuna on suvi, siis üritan olla tihedam ja huvitavam. Aga seniks olge mõnusad ja hoidke mul sotsiaalmeedias pilk peal: insatgram npildistab  & facebook Natu pildistab

Oli üks kaunis kevadpäev ja mina käisin oma tädi puid lõikamas. Või noh emme käis, mina olin lihtsalt ilus. Päike paistis nii soojalt ja valgus oli ka kaunis, ning mina hakkasin oma ISO'ga pullima. Kord keerasin põhja, kord võimalikult madalaks, ning katsetustest järeldasin, et minu kaamera automaat versioon saab sellega paremini hakkama, kui mina. Aga ma ei jätnud jonni ja keerasin erinevates kohtades veel ja tulemused olid lõpuks juba isegi talutavad. Ja, kui te veel ei ole, siis followige minu uut instagrammi npildistab/Natu Pildistab .   Ning papah järgmine nädalavahetus on Kati sünnipäev ja ma üritan temaga väikese photoshoodi teha nii, et järgmine postitus ei pruugi ilmuda pühapäeval vaid näiteks kolmapäeval, aga see eest on meil kõigil üle pika aja rõõmu Katist. Ja mis kõige hullem on see, et mul on ideid rohkem, kui jõudu ja rammu nii, et ma pean hakkama vaikselt tegutsema, et saaks ära teha kõik asjad enne, kui aeg on läbi.

Täna oli üks meeldivalt soe päev, kus sai ka juba esimese päevitamise ära teha. Samuti oli maas nii mõnus roheline sammal, et mina jooksin kohe suure hurraaga samblale. Lume sulamisega kaasneb ka asjade lumest sulamine, mis on alati nagu üllatusmuna avamine. Ma tegin endale ka blogi instagrami nii, et kui sul on instagram, siis pane otsingusse "npildistab" või "Natu pildistab" ja pane follow/jälgi. Ja kui sa oled mind jälgima hakanud, siis võid head muusikat kuulata: San Francisco , S now , Tiffer . Ja kuna Käts (Kati kass) jäi juhuslikult nädalaks veel meile, siis ma võtsin ta kätte.

Eile oli nii ilus ilm, et kohe oli tahtmine õues midagi teha. Nii sai erinevaid õuetegevusi tehtud, samuti ka pildistatud ja Lottega mängitud.Üritasin ka Lottet kammida, aga preilna oli nii tujukas, et kammitud sai vaid pool koti täit karvu. Aga kui ilm on nii ilus, siis ei saa jätta pilte tegemata. Lisaks olen ma juba maininud, et Katil on ülikoolis aine pilditöötlus, ning tänased pildid on kõik Kati poolt töödeldud. Ma ise küll nurisesin ülimalt palju, aga eks Kati teab siis järgmine kord paremini, milline on minu nägemus, kuna ta ei teinud midagi halvasti, aga see ei ole päris see mida mina teeksin. Näiteks valgus peaks olema soojem, aga Kati muutis kõik külmemaks. Aga Kati töö on igati respecti väärt.

Täna käisin koos oma õe Nataliga Raadil Noored roolis programmiga Zebra Cup'il sõitmas. Mina ise küll ei sõitnud, aga Natali sõitis küll. Kokkuvõttes läks tal päris hästi, koju tõi ta esimese koha. Sellise tulemuse saamise tõenäosust suurendas küll konkurents puudumine, aga see ei ole ju tema süü. Järgmine kord tulevad teised ka ja tema on siis juba kogemuse võrra rikkam, et oma kohta käest ei loovutaks peame kodus natuke juurde harjutama ning tulevane kogemustega juht ongi meie seas. Esikohaga kaasnes loomulikult midagi head ja paremat ka, nii et täna me tühjade kätega koju ei tulnud. Samas said sealt kõik osavõtjad midagi endaga koju kaasa ja tänu toredatele sponsoritele oli meie päevane toit väga piimatoodete keskne, et järgmine kord siis oleks liha ka laual, palun. Peale rallisõidu saime samal ajal käia ka snowtube'iga sõitmas ja ilma nautida, mis oli küll veidi külm, aga samas kui päike välja tuli, siis ei oleks osanud tahta veel paremat ilma sellise ürituse jaoks. P...

Emotsioonid on need, mis muudavad inimesed ja kohad meile olulisteks. Minu emotsioonid Kreekast on soojad ja rõõmsad, seega on Kreekal pisike koht minu südames - oleks suurem, kui kreeklased nii palju siestasid ei peaks. Igatahes ma vaatasin Kreeka pilte ja mul on nii palju teile näitamata. Mul on teile panna veel nii palju emotsioone ja terve Sissi palee. Meie esimene käik linnas oli palju ronimist täis, aga vaade tasus ennast ära. Üks ainsaid Korfu liivaga randu ja see ka rahvast täis. Mu niigi imekaunis ema otsustas lilleks hakata. See higine kann oli üle kõige. Ma ei joonud, aga tunde tegi sama välja.  Ja veel need purjekad, millega oleks tahtnud isegi sõita. Lisaks see sillerdav vesi. Ning pühendusega sinine pilt minu tädile. Mitu sinist on pildil? See postitus põhines puhtalt emotsioonidel ja soojal tundel. Ma kavatsen teile veel mõned korrad Kreekat jagada ja samuti on mul veel palju lennukaid ideid. Seniks, aga püsige mõnusad - ning ...