Kui Kati veel Norras oli, siis ma ütlesin talle, et mina tahan maale minna. Kati vastas mulle lihtsalt: "Ei." Ma olin üpris šokis, et ta isegi ei mõtle selle peale, aga paari päeva pärast kirjutas Kati mulle uuesti ja nõustus maale sõitma. Niimoodi olimegi paari nädala pärast Katiga autos, mille uksed ei tahtnud puldist avaneda, maale sõitmas. Ilusad ilmad olid sel suvel juba lõpukorral ning päikse lootust me ei näinud. Ujukad panin ma küll kotti, et kui tekib võimalus, aga see näis olevat vaid tühine lootus. Kuid järgmisel päeval Lätis jäätist süües ja külma kannatades ütlesin ma Katile jälle, et mina tahan. Ning seekord tahtsin ma ujuda. Suva see tuul, suva see, et on vaid veidi üle kümne kraadi sooja. Ning sõit Lätist kohta, kuhu me enamvähem suunda oskasime aimata võis alata. Keerasime paarist valest kohast ära, aga me jõudsime kohale. Mõnulesime hea mitu tundi täies kaksinduses. Ja kuna ma olen pisut hull ja segane, siis hüppasin ma ka vette, mis ei ol