Natali kaameraga

Kui ma ütlen, et ma olen koolikiusamise ohver olnud 9 aastat oma elust, siis ma ei oota, et kellelgi oleks minust kahju, vaid ma tahan, et keegi saaks minu loost õppida.  Terve oma põhikooli kannatasin ma nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla all hoolimata sellest, et minu kool oli kiusamisvaba kool. Kas siinkohal loevad tiitlid või tõde? Mul on hea meel, et pärast neid aastaid on mul õnnestunud leida kool, mis tõesti on kiusamisvaba.                                                                              Foto: Karoli Luige Siiamaani jälitavad mind need kummitused, kui tänaval endine klassikaaslane pöörab pea mind nähes või kui kuskil peol tutvustab endine klassivend mind sõnadega "See on Natali. Kõik kiusasid teda põhikoolis, aga keegi ei tea miks". Mõeldes sellele ajale tagasi ei tule mul esmalt meelde mitte inimesed, kes mind otseselt kiusasid, vaid õpetajad, kes vaatasid pealt, aga ei teinud mitte midagi. Sellel ajal ei teadnud mina ja mu ema, et koo

Vaadates oma varasemaid blogipostitusi avastasin, et pidin tihti pikkade ooteaaegade pärast vabandama, sest polnud midagi üleslaadinud juba kaks nädalat. Siin ma nüüd olen, kolm aastat hiljem uut postitust kirjutamas ning ilmselt jällegi luban ennast parandada ja hakata tihedamini pildistama. Vabandust! Aga hoides siiski rõhku selle blogi peamisel eesmärgil, siis Siim laenas mulle Sony a7sIII kaamerat ning kuna mul oli ainult üks õhtu selle kasutamiseks, pidin kiirelt härjal sarvist haarama ja pildistama minema. Ütleme nii, et mulle, kes ma olen harjunud oma tagasihoidliku Nikoni kaamera ja Tamroni objektiiviga , siis Sony ja selle 28-135 objektiiv olid mulle täiesti võõras maailm. Nende päriselt tundma õppimiseks vajaksin ma rohkem aega, aga esmane hinnang on, et see oli võimas. Olin nagu laps kommipoes. Ma polnud varem kasutanud objektiivi, mille pealt saab selle ava suurust keerata ning see oli nii mõnus. Aga eks pildid räägivad kaamera ja objektiivi eest ning nende headuse os