Otse põhisisu juurde

06.03 Kadri-Linda: Päev Natali saabastes

Täna käisin koos oma õe Nataliga Raadil Noored roolis programmiga Zebra Cup'il sõitmas. Mina ise küll ei sõitnud, aga Natali sõitis küll. Kokkuvõttes läks tal päris hästi, koju tõi ta esimese koha. Sellise tulemuse saamise tõenäosust suurendas küll konkurents puudumine, aga see ei ole ju tema süü. Järgmine kord tulevad teised ka ja tema on siis juba kogemuse võrra rikkam, et oma kohta käest ei loovutaks peame kodus natuke juurde harjutama ning tulevane kogemustega juht ongi meie seas.

Esikohaga kaasnes loomulikult midagi head ja paremat ka, nii et täna me tühjade kätega koju ei tulnud. Samas said sealt kõik osavõtjad midagi endaga koju kaasa ja tänu toredatele sponsoritele oli meie päevane toit väga piimatoodete keskne, et järgmine kord siis oleks liha ka laual, palun.

Peale rallisõidu saime samal ajal käia ka snowtube'iga sõitmas ja ilma nautida, mis oli küll veidi külm, aga samas kui päike välja tuli, siis ei oleks osanud tahta veel paremat ilma sellise ürituse jaoks.

Päeva lõpuks võin öelda, et fotograafi töö ei ole üldse lihtne, näpud ja varbad on jääs ning kanged, aga kuna tahad, et kõik pildile jääksid, siis ei saa enne lõppu lahkuda. Sinna juurde veel lisandus see, et väikese mälumahu tõttu pidin keset päeva hakkama pilte kustutama ja iga järgnev klõps oli väga kaalutletud otsus.

Ma kardan, et pärast tänast ei ole kuidagi võimalik autosõidust ja sellest sarjast Natalit enam ära kiskuda ning võib juhtuda, et mina saan endale siis järjekordselt rolli, kus pean võtma kaamera kätte ja SHOOT.







Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

12.07 8000 sõna

07.08 Ulila suveaed

Üleeile käisin rattaga Ulila suveaias ja kuna Karoli elab Ulilas, siis ta otsustas käigu pealt kaasa tulla. Alguses, ma mõtlesin, et sõidan Ulilasse jube tore onju, aga kui ma sõitsin, siis ma sain aru, mida ma teen. See tee oli umbes 13-14 km pikk, aga kui sa täpselt ei tea, kuhu sa sõidad, siis see on jube pikk ja lõputu teekond, aga kui kohale jõuad, siis mõtled et ei olnud ju pikk tee, et miks ma juba varem Uilasse sõitnud pole. Omal ajal ülipopulaarne Ulila suveaed on umbrohtu kasvanud ja maha jäetud. 1970ndate aastate keskpaigas oli suveaed kontsertide ajal rahvast tulvil, inimesed tulid kohale ümbruskonnast, Tartust ja kaugemaltki.  Sulev Nigul hakkas suveaeda looma kaks päeva enne 1961. aasta jaanipäeva. Siin kasvas 149 puuliiki ning oli 200 roosiga rosaarium. Olid bassein ja purskkaev. Pargist leiad ka mälestuskivi.  Muideks, kui te mängite Geopeitust, siis seal on üks punkt ja tänu sellele, saingi mina teada, mis koht on Ulila suveaed. Ma pika

26.05 Koolikiusamine ja mina

Kui ma ütlen, et ma olen koolikiusamise ohver olnud 9 aastat oma elust, siis ma ei oota, et kellelgi oleks minust kahju, vaid ma tahan, et keegi saaks minu loost õppida.  Terve oma põhikooli kannatasin ma nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla all hoolimata sellest, et minu kool oli kiusamisvaba kool. Kas siinkohal loevad tiitlid või tõde? Mul on hea meel, et pärast neid aastaid on mul õnnestunud leida kool, mis tõesti on kiusamisvaba.                                                                              Foto: Karoli Luige Siiamaani jälitavad mind need kummitused, kui tänaval endine klassikaaslane pöörab pea mind nähes või kui kuskil peol tutvustab endine klassivend mind sõnadega "See on Natali. Kõik kiusasid teda põhikoolis, aga keegi ei tea miks". Mõeldes sellele ajale tagasi ei tule mul esmalt meelde mitte inimesed, kes mind otseselt kiusasid, vaid õpetajad, kes vaatasid pealt, aga ei teinud mitte midagi. Sellel ajal ei teadnud mina ja mu ema, et koo