Otse põhisisu juurde

17.04 Läksin omadega sohu

Oli üks kaunis kevadpäev ja mina käisin oma tädi puid lõikamas. Või noh emme käis, mina olin lihtsalt ilus. Päike paistis nii soojalt ja valgus oli ka kaunis, ning mina hakkasin oma ISO'ga pullima. Kord keerasin põhja, kord võimalikult madalaks, ning katsetustest järeldasin, et minu kaamera automaat versioon saab sellega paremini hakkama, kui mina. Aga ma ei jätnud jonni ja keerasin erinevates kohtades veel ja tulemused olid lõpuks juba isegi talutavad.










Ja, kui te veel ei ole, siis followige minu uut instagrammi npildistab/Natu Pildistab. Ning papah järgmine nädalavahetus on Kati sünnipäev ja ma üritan temaga väikese photoshoodi teha nii, et järgmine postitus ei pruugi ilmuda pühapäeval vaid näiteks kolmapäeval, aga see eest on meil kõigil üle pika aja rõõmu Katist. Ja mis kõige hullem on see, et mul on ideid rohkem, kui jõudu ja rammu nii, et ma pean hakkama vaikselt tegutsema, et saaks ära teha kõik asjad enne, kui aeg on läbi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

12.07 8000 sõna

07.08 Ulila suveaed

Üleeile käisin rattaga Ulila suveaias ja kuna Karoli elab Ulilas, siis ta otsustas käigu pealt kaasa tulla. Alguses, ma mõtlesin, et sõidan Ulilasse jube tore onju, aga kui ma sõitsin, siis ma sain aru, mida ma teen. See tee oli umbes 13-14 km pikk, aga kui sa täpselt ei tea, kuhu sa sõidad, siis see on jube pikk ja lõputu teekond, aga kui kohale jõuad, siis mõtled et ei olnud ju pikk tee, et miks ma juba varem Uilasse sõitnud pole. Omal ajal ülipopulaarne Ulila suveaed on umbrohtu kasvanud ja maha jäetud. 1970ndate aastate keskpaigas oli suveaed kontsertide ajal rahvast tulvil, inimesed tulid kohale ümbruskonnast, Tartust ja kaugemaltki.  Sulev Nigul hakkas suveaeda looma kaks päeva enne 1961. aasta jaanipäeva. Siin kasvas 149 puuliiki ning oli 200 roosiga rosaarium. Olid bassein ja purskkaev. Pargist leiad ka mälestuskivi.  Muideks, kui te mängite Geopeitust, siis seal on üks punkt ja tänu sellele, saingi mina teada, mis koht on Ulila suveaed. Ma pika

26.05 Koolikiusamine ja mina

Kui ma ütlen, et ma olen koolikiusamise ohver olnud 9 aastat oma elust, siis ma ei oota, et kellelgi oleks minust kahju, vaid ma tahan, et keegi saaks minu loost õppida.  Terve oma põhikooli kannatasin ma nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla all hoolimata sellest, et minu kool oli kiusamisvaba kool. Kas siinkohal loevad tiitlid või tõde? Mul on hea meel, et pärast neid aastaid on mul õnnestunud leida kool, mis tõesti on kiusamisvaba.                                                                              Foto: Karoli Luige Siiamaani jälitavad mind need kummitused, kui tänaval endine klassikaaslane pöörab pea mind nähes või kui kuskil peol tutvustab endine klassivend mind sõnadega "See on Natali. Kõik kiusasid teda põhikoolis, aga keegi ei tea miks". Mõeldes sellele ajale tagasi ei tule mul esmalt meelde mitte inimesed, kes mind otseselt kiusasid, vaid õpetajad, kes vaatasid pealt, aga ei teinud mitte midagi. Sellel ajal ei teadnud mina ja mu ema, et koo