Otse põhisisu juurde

12.09 Karoli kord

Eile ja täna tegime, Karoliga vahetust ja mina olin modell, ning Karoli fotograaf ja blogija. Mina ei ole midagi muutnud, nii et vaatame, mis saab:


11 september, reede, jäin ma Natu (Natali) juurde ööseks. Natali arvas, et nüüd oleks minu kord teha temast pilte. Otsustasime pilte teha värava taga põllul. Meil vedas, et me valisime piltide tegemiseks just selle aja, kuna see aeg oli hästi päikseloojangut näha.
Alguses poseeris Natali koos salliga päikseloojangu taustal. Päikseloojangu pildid tulid mul endaarvates hästi välja ja need pildid olid ka mu ühed lemmikumad.

Natuke aega tõsiseid pilte tehes, mõtlesime teha ka „natukene“ nalja. Tegime palju naljapilte, mis siia muidugi ei ilmu, sest need olid ikkagi liiga idiootlikud.
Lõpuks tuli Natalil idee teha pilte peeglist. Tal oli ka kaasas lauvärvide palett, mille abil me neid pilte tegime.
Minu arvates oli see fotosessioon Nataliga väga lahe ja äge.










Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

12.07 8000 sõna

26.05 Koolikiusamine ja mina

Kui ma ütlen, et ma olen koolikiusamise ohver olnud 9 aastat oma elust, siis ma ei oota, et kellelgi oleks minust kahju, vaid ma tahan, et keegi saaks minu loost õppida.  Terve oma põhikooli kannatasin ma nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla all hoolimata sellest, et minu kool oli kiusamisvaba kool. Kas siinkohal loevad tiitlid või tõde? Mul on hea meel, et pärast neid aastaid on mul õnnestunud leida kool, mis tõesti on kiusamisvaba.                                                                              Foto: Karoli Luige Siiamaani jälitavad mind need kummitused, kui tänaval endine klassikaaslane pöörab pea mind nähes või kui kuskil peol tutvustab endine klassivend mind sõnadega "See on Natali. Kõik kiusasid teda põhikoolis, aga keegi ei tea miks". Mõeldes sellele ajale tagasi ei tule mul esmalt meelde mitte inimesed, kes mind otseselt kiusasid, vaid õpetajad, kes vaatasid pealt, aga ei teinud mitte midagi. Sellel ajal ei teadnud mina ja mu ema, et koo

07.08 Ulila suveaed

Üleeile käisin rattaga Ulila suveaias ja kuna Karoli elab Ulilas, siis ta otsustas käigu pealt kaasa tulla. Alguses, ma mõtlesin, et sõidan Ulilasse jube tore onju, aga kui ma sõitsin, siis ma sain aru, mida ma teen. See tee oli umbes 13-14 km pikk, aga kui sa täpselt ei tea, kuhu sa sõidad, siis see on jube pikk ja lõputu teekond, aga kui kohale jõuad, siis mõtled et ei olnud ju pikk tee, et miks ma juba varem Uilasse sõitnud pole. Omal ajal ülipopulaarne Ulila suveaed on umbrohtu kasvanud ja maha jäetud. 1970ndate aastate keskpaigas oli suveaed kontsertide ajal rahvast tulvil, inimesed tulid kohale ümbruskonnast, Tartust ja kaugemaltki.  Sulev Nigul hakkas suveaeda looma kaks päeva enne 1961. aasta jaanipäeva. Siin kasvas 149 puuliiki ning oli 200 roosiga rosaarium. Olid bassein ja purskkaev. Pargist leiad ka mälestuskivi.  Muideks, kui te mängite Geopeitust, siis seal on üks punkt ja tänu sellele, saingi mina teada, mis koht on Ulila suveaed. Ma pika